IVO JAANISOO | Töö lõpetanud tuulikut saab taaskasutada
Ehkki esimene Eesti tuulegeneraator püstitati Virtsu juba 2002. aastal – ja see töötab seniajani –, on tuuleparkide rajamine hoo sisse saanud viimaste aastatega. Tuulikute eluiga on 20–30 aastat, mistõttu muutub nende demonteerimise ja käitlemise küsimus Eestis aktuaalseks alles mitmekümne aasta pärast.
Tuulik koosneb lihtsustatult öeldes tornist ja selle otsas pöörlevatest labadest. 90 protsenti tuulikus kasutatavaid materjale on taaskasutatavad. Nende koostises olevat terast, alumiiniumi, vaske ja malmi saab ümber sulatada ja kasutada uute toodete tegemiseks. Samuti saab tuuliku vundamendis kasutatud betooni purustada ja kasutada ehitusmaterjalina, sealhulgas uute vundamentide ehitamiseks.
Tuuliku torni on tänu lihtsamatele materjalidele kergem taaskasutada, kuid labadega on lugu keerulisem, sest neid valmistatakse enamasti komposiitmaterjalidest. Kui tuuliku eluiga läbi saab, jääb siiski kaks võimalust, mida labadega edasi teha: kasutada sama materjali millekski muuks või töödelda see uueks materjaliks.
Euroopa Liit on keskendunud jäätmetekke vähendamisele, ringmajandusele, taaskasutuse suurendamisele ning kestlikule tootepoliitikale. Kõik see laieneb ka tuulikutele, mis tähendab, et tuulikuid peab saama parandada, korduskasutada ning toota ringlusse võetavatest materjalidest.
Suurimad tootjad, kelle tuulikuid ka Eestis näeme, liiguvad kiires tempos selle poole, et nende tuulikud oleksid sajaprotsendiliselt ringlusse võetavad, ja lubavad selle eesmärgi täita 2040. aastaks. Praegune tehnoloogia ei ole sama, mis oli 20 aastat tagasi või mida näeme 20 aasta pärast.
Eestis kehtib jäätmeseaduse järgi jäätmehierarhia süsteem, mis tähendab, et kui tuuliku eluiga on lõppenud, tuleb esmajoones leida võimalusi seda korduskasutada või muuta otstarvet ehk teha sellest midagi uut. Kui see ei õnnestu, tuleb targasti ära kasutada labade materjali: ringlusse võtta või taaskasutada. Kõrvaldada ehk prügilasse suunata võib jäätmed viimases järjekorras. Seega ei saa tuulikuid ka Eestis niisama lihtsalt maha matta, vaid tuleb rakendada ringmajanduse põhimõtteid.
Kasutusest välja langenud tuulikute käitlusvõimekuse laiendamisega tegeletakse üle Euroopa. Taanis plaanib Continuum avada tuulikulabade töötlemise tehase ning Hispaanias peaks sel aastal tööd alustama EnergyLoopi labade ümbertöötamise tehas. Samuti rajab Soomes Kuusakoski uue komposiitmaterjalide purustamise ja töötlemise tehase, mis hakkab töötlema muu hulgas tuulikulabadest pärit materjale ning peaks tööd alustama 2025. aastal. Kaht uut tehast on oodata ka 2030. aastaks Rootsis.
Üle maailma on leitud viise, kuidas tuulikulabade materjali ringlusse võtta, näiteks on väga levinud kasutada purustatud labasid ehitusmaterjalina, tsemendi koostisosana või pinnase täiteks betooni valamisel. Neid tuulikulabasid, mille materjal ei soosi veel töötlust, saab kasutada nutikalt millegi uue valmistamiseks.
Tuulikulabade materjal on tänuväärne seetõttu, et see peab aja jooksul äärmiselt hästi vastu igasugustele ilmaoludele. Hollandlased on näidanud, et esialgse toote eluea lõppedes sobivad tuulikulabad hästi mänguväljakute ja rattaparklate rajamiseks. USA-s valmistatakse tuulikulabade materjalist kanalisatsiooniluuke. Võimalusi on palju ning uusi lahendusi mõeldakse aina juurde, sest töö lõpetanud tuulik pole prügi, vaid väärtuslik materjal millegi uue tootmiseks.
Kuigi Eestis pole tuulikujäätmetega veel probleemi, mõtlevad ka meie ettevõtted sellele, kuidas vastupidavat materjali tulevikus nutikalt ära kasutada. Innovatsioon toimub nii keemialaborites kui ka jäätmekäitlustehastes. Seega ei maksa muretseda, et meie ettevõtted sellega ühtäkki hätta jäävad. Euroopa Liidu ja Eesti õiguslik raamistik soosib samuti jäätmete vähendamist ja materjalide taaskasutamist, mis annab kindluse, et ka meie tulevaste põlvede tulevik on puhas ja kestlik.
Artikkel ilmus Postimehes 21. jaanuaril. Autor Ivo Jaanisoo - Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler.