Pika tänava ääres, ühe väiksema künka harjal kõrgub justkui majakana vana kabelihoone, mis on seal püsinud rohkem kui kakssada aastat. Kabel avaneb kalmistule, kus ajahambast puretuna seisab kümneid roostes raudriste ja kaelast saati kõdukihti mattunud hauakive. See on saksa kalmistu, kõige salapärasem paik Põltsamaal.

Kui 1920-30ndatel tuli linnavolikogus jutuks Põltsamaa surnuaedade heakord, siis võisid volinikud nuriseda ja kiruda nii üht kui teist. Aga saksa kalmistu kohta jagus vaid häid sõnu – seda seati teistele eeskujuks. Tahaks väga, et võiksime ühel hetkel tunda taas uhkust selle üle.

Põltsamaa saksa kalmistut mainis esimeste  seas August Wilhelm Hupel oma "Topographische Nachrichteni" kolmandas köites, mis ilmus 1782. aastal. Kuna Hupel tõmbab Põltsamaa kirjelduses paralleele 1774. aastal ilmunud esimese köitega ja nimetab saksa surnuaeda kui hiljuti loodut, siis võib oletada, et kalmistu rajati tänase Pika tänava äärde 1774-1782. aasta vahel. Pigem varem kui hiljem.

Kalmistu rajamist tõukas tagant Venemaa Keisririigi Valitseva Senati ukaas, mille Katariina II allkirjastas esimest korda 1772. aasta 19. mail ja teist korda sama aasta 19. detsembril. Ukaasi järgi tuli sanitaarsetel kaalutlustel lõpetada surnute matmine kirikutesse ja kirikaedadesse ning rajada kalmistud kirikutest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 200 meetri kaugusele.

Saksa surnuaiale on iseloomulik kalmistu kagunurgas paiknev klassitsistlik kabel, mida Eduard Rajari on nimetanud ka rotundkabel-kellatorniks. Kabelil on sarnasusi Keri tuletorniga. Keegi seikleja on 1904. aasta Postimehes kirjeldanud hoonet ka "Hollandi tuuliku kere värki" kivist ehitusena.

Lisaks tornkabelile paikneb saksa surnuaial Kochide erakabel. Kristjan Valdma on 1927. aastal pakkunud, et kabel on ehitatud Rutikvere metsaülema Kochi poolt 1801. aastal. Valgega maalitud aastaarv kabeli ukse kohal on nähtav tänagi. Usutavam on siiski see, et pühakoja rajas Johan Koch, kes oli 18.-19. sajandi vahetusel Põltsamaa lossi rentnikuks.

On arvatud, et 19. sajandi viimasel veerandil ümbritseti kalmistu kiviaiaga. Umbes samal ajal rajati ka punastest tellistest väravakaar. Surnuaiale pääses läbi sepistatud värava, mis varastati kahjuks 2013. aastal.

Mõneti segaseks jääb kalmistu staatus 1919. aasta maareformi valguses. Kuigi toonase maaseaduse järgi ei võõrandatud kogudustelt surnuaedade alust maad, ilmnes 1939. aastal, et saksa surnuaed kuulub ikkagi Põltsamaa linnale.

Vastuolu tuli välja siis, kui Põltsamaa linnavolikogu nõudis koguduselt kalmistuvahi maja renoveerimist. Kogudus ei olnud sellega nõus: "Kalmistu ei kuulu temale ega anna temale ka tulu." Linn pakkunud seepeale surnuaeda kogudusele tagasi, kuid kogudus esitanud selle peale mitmed omapoolsed nõudmised, mis linnavolikogule ei meeldinud. Koguduse juhatus soovis ruumipuudusele viidates kalmistu tagant juurde lisamaad. Samuti sooviti seda, et linn kohustaks kalmistu platsi omanikke tasuma iga ruutjala kohta 20 senti lisatasu.

Üldiselt on saksa kalmistut enne II maailmasõda peetud kõige paremini hooldatud Põltsamaa surnuaiaks. Sinna on maetud kümneid kohaliku tähtsusega suurkujusid.

Kalmistu on viimseks puhkepaigaks näiteks esimese eesti segakoori asutajale Martin Andreas Wilbergile, 1812 aasta Prantsuse-Vene sõja veteranile, major Leopold von Schwanenbergile, arstidele Ludwig Franz Schröderile ja Carl Georg Emil Rathlefile, Vabadussõja kangelastele Ermil Voltile, Paul-Erich Heinrichsonile ja Franz Paul Alexis Leihbergile. Võib oletada, et kalmistule on maetud ka esimese eestikeelse perioodilise trükise „Lühhike õppetus" väljaandja ja Kuninganäe trükikoja rajaja Peter Ernst Wilde.

Sõja lõppedes oli kalmistu matmispaigana kasutuses veel paar aastat. Viimasena sängitati sinna 16. jaanuaril 1947 meie hulgast 86-aastasena lahkunud Alide Limberg. Seejärel surnuaed hüljati. Ajapikku see võsastus. Palju kahju on aastakümnete vältel põhjustanud vandaalid, kes on lõhkunud hauatähiseid.

Kohalikud ajaloohuvilised on püüdnud rahulat kevadistel hoogtöödel jõudumööda hooldada. Kalmistu korrastamine oli näiteks 1987. aastal moodustatud Põltsamaa Muinsuskaitseseltsi esimeseks tööobjektiks.

Kõik need pingutused on aidanud muuta surnuaia kalmistupargiks, kuid ei ole peatanud selle hävimist. Saksa surnuaed on kui unne vajunud kaunitar. Suurem osa maetute lähedastest lahkus Eestist 1939. aastal ja seetõttu ei ole kedagi haudu korrastamas. Uinumisest on möödas ligi 80 aastat. Aeg on ärgata!

17. novembril kogunes Põltsamaa lossihoovis seltskond, kel südame peal kalmistu käekäik. Lisaks allakirjutanutele osalesid kokkusaamisel vallavalitsuse ja muuseumi esindajad ning vanade ehitiste ehitusekspert Jüri Noška.

Ühiselt jõuti arusaamisele, et kalmistu arendamise võiks tinglikult jagada kaheks. Esiteks tuleks tegeleda kabelite rekonstrueerimisega. Iseäranis suurt abi vajab ümara plaaniga peakabel, mille katus on suures osas hävinud ja seinad kohati murenenud. Korrastamist vajab ka Kochi kabeli katus.

Teiseks tuleks inventeerida kalmistut ja planeerida kalmistu ala heakorrastamist. Inventuur annab teadmise sellest, millised hauaplatsid ja –tähised vajavad suuremat tähelepanu, kuidas korraldada kalmistul hooldustöid, kuidas taastada rahulat ümbritsev kiviaed.

Lepiti kokku, et konkreetsemate tegevustega alustatakse kevadel pärast lume sulamist.

 

Autorid:

Raivo Suni

Kadri Tael