Ülevaade uue valla piirkonna ajaloost

 

Praeguse Põltsamaa valla alad kuulusid muinasajal peamiselt Mõhu maakonda. Nii võib Mõhküla nimetada muinasmaakonna keskuseks, sellele nime andnud külaks. Jõgegi nimetati Mõhkjõeks. Moche kogudust teenivat preestrit on mainitud 1234. aastal. Peagi sai piirkond saksakeelse nime Oberpahlen. Pikknurme piirkond kuulus tõenäoliselt Mõhusse, metsade- ja sooderikas Kursi piirkond aga asustati hiljem. 1426. aastal, Kärkna kloostri alluvusse andmisel on üles loetud enamjagu Kursi kihelkonna külasid. Mainimisväärne on ka fakt, et Põltsamaa vallas Umbusi küla mesoliitilisel asulakohal Võrtsjärve kaldal elasid inimesed samaaegselt Kunda Lammasmäe ja Sindi Pulli küla asukatega.

Jõuka keskuse olemasolust muinasajal annab tunnistust Põltsamaa linna põhjapiirilt, jõe kaldalt leitud, 10. sajandisse dateeritud, araabia päritolu hõbemüntidest koosnev aare. Muinaseestlaste linnus Otissaares pärineb 11. sajandist. Madisemägi, samuti kunagine muinaslinnus, asub Umbusist lõunapool. Legendaarseid pelgu- ja redupaiku on teisigi, leidub mitmeid, erinevaist ajastuist kalmeid.

Nime on Põltsamaale andnud ümbruskonna suured, iidsed ja viljakad põllud, kuid selle eestikeelse nime esmamainimine on alles 16. sajandil. Mõhküla lõunapiirile 1272. a ehitatud ordulinnuse juurde Põltsamaa jõe vastaskaldale kujunes keskajal alevik. Võimas linnus annab tunnistust sellest, et ordul oli kavas rajada siia suurema piirkonna administratiivne keskus, maksude kogumine ning ametnikevägi. Piirkonna rahva eneseteadvust on alati turgutanud asjaolu, et 16. sajandil oli Põltsamaal mõnda aega Liivimaa kuninga residents – selle teadmisega on seotud ka krooni kujutis Põltsamaa valla vapil. 1599. aasta Poola protokollid räägivad Põltsamaa aleviku taasasutamisest. Erinevates sõdades mitmeid kordi rüüstatud kindlus oli 17. sajandil mehitatud Rootsi garnisoniga.

Kursi (saksa k Talkhof) ordulinnust nimetatakse esmakordselt seoses 1343. aasta rahvarahutustega. Kuna linnusest pole leitud vundamendijuppigi, pole teada, kus ta üldse asus. Nimi Talkhof on seotud rikkalike lubjakivivarudega, millest just siin põletati lupja Tartu linna jaoks. Kohanimi Puurmani on hilisem ning tuleneb mõisa rootsiaegsete (alates 1645) omanike Buhrmeisterite nimest. Tütardele pärandumise tõttu on mõisaomanike perekonnanimi mitu korda muutunud, viimaseks ja tuntuimaks neist on von Mannteuffel. Kursi kihelkonna Puurmani valla territooriumil oli kaks mõisa: Puurmani ja Kursi kirikumõis. Põltsamaa valda kuuluvad osalt ka Kolga-Jaani ja Pilistvere kihelkonna maad.

Põltsamaa kihelkonna mõisad on kuulunud Põltsamaa lossi omanikele. 1623 annetas kuningas Gustav II Adolf kogu piirkonna, poolaaegse staarostkonna, mis hõlmab Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkondi, Rootsi feldmarssalile Hermann von Wrangellile. Feldmarssali surma järel, 1674. a päris mõisad tema poeg kindralmajor Wolmar von Wrangel, kes oli abielus kuningas Gustav II Adolfi pojatütre Christina von Wasaborgiga. 1680. aastatel võttis Rootsi riik mõisad tagasi kõikjal Eestis, endistest omanikest said enamasti rentnikud. Oluline rootsiaegne mälestusmärk on Rutikvere vesiveski, mille stiilsel fassaadil ilutseb aastaarv 1616.

Pärast Põhjasõda, 1720. aastal kinkis Peeter I Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkonnad oma riiginõunikule Heinrich Claus von Fickile, kes kavatses luua kogu piirkonnas hulgaliselt ettevõtteid, asustada siia Saksa käsitöölisi, arendada majandust ja kultuurielu, olla niimoodi eeskujuks kogu Vene riigi arendamisel ja euroopalikuks muutmisel. Pärast Peeter I surma, 1725. a võttis keisrinna Katariina I Fickilt mõisad ära, omanikering muutus, kuid Fick sai hiljem suuremjagu mõisaid tagasi osta. Pajusi mõis kuulus vahepeal kindralmajor Ivan Bibikovile, kuid Ficki väimees Woldemar Johann von Lauw ostis sellegi tagasi.

Heinrich Ficki viiest tütrest said alguse piirkonna mõisate omanike suguvõsad. 18. sajandi teisel poolel muutis Vene armee erumajor W. J. von Lauw Põltsamaa linnuse konvendihoone luksuslikuks rokokoo-paleeks. Major Lauw ja ta kälimehe, Uue-Põltsamaa omaniku salanõunik Jakob Heinrich von Lilienfeldi koostöös ja konkurentsis sündis Põltsamaa õitseaeg – saksa päritolu käsitööliste alevikud kummalgi pool jõge, portselani-, peegli- ja puudrivabrikud ning mitmed muud manufaktuurid ka Pajusi, Kamari, Tõrna, Laashoone ja Kärevere piirkonnas, kõik need alad kuulusid Vana-Põltsamaa mõisale. Kalanas hakati von Lauw klaasitööstuste jaoks paekivi kaevandama, tekkis mõiste „Kalana marmor". Põltsamaa kirikus teenis August Wilhelm Hupel – Eesti kodu-uurimise rajaja. Arst Peter Ernst Wilde pidas vaese rahva jaoks haiglat, apteeki ning meditsiinikooli ja enda asutatud trükikojas Kuningamäel andis välja esimese eestikeelse perioodilise väljaande „Lühhike öppetus".

Üks Liivimaa suuremaid mõisu – Võisiku – sai H. Ficki vanimale tütrele ning tema järeltulijaks oli Timotheus Eberhard von Bock, kelle nimi tänu Jaan Krossi kirjutatud romaanile „Keisri hull" toob huvilisi Võisikule ning perekonnakalmistule Kundrussaarde nüüdki. Samuti on Ficki tütardega seotud Adavere, Eistvere ja Uue-Põltsamaa eraldumine Vana-Põltsamaa mõisast.

Pärast von Lauw pankrotti kuulus Põltsamaa loss ja Vana-Põltsamaa mõis krahv Aleksei Bobrinskile, Katariina II pojale, seejärel Gagarinite vürstisoole. 19. sajandi algul rentis lossi Carl Gustav von Wahl, kes peagi ostis endale Pajusi, samuti läksid von Wahli perekonna kätte Tapiku, Lustivere ja Adavere mõisad. Adaveres asub endiste omanike von Stackelbergide perekonnakalmistu, Pajusi ja Pisisaare tee ääres perekond von Wahli kalmistu. Kaavere ning Kurista (viimasele kuulusid Aidu ja Vägari külad) olid Samson von Himmelstierna perekonna omad. Põltsamaa kihelkonda kuulus ka perekond von Pistohlkorsi Rutikvere mõis, nende perekonnakalmistu asub Kütimäel.

Luteriusu kirikuid on, nagu kihelkondigi, kaks – Põltsamaa linnuse väravahoone ja suurtükitorni sisse 1632. aastal asutatud Niguliste kirik ning täpselt teadmata ajast Kursi Maarja ja Eliisabeti kirik, mida on ümber ehitatud 1648 ja 1871–1872 (arhitekt Johann Gottfried Mühlhausen). Põltsamaa õigeusu ehk Pühavaimu kirik on ehitatud 1895. Põltsamaa Niguliste kirik põles 1941, õpetaja Herbert Kuurme eestvedamisel taastati esimesena Eestis juba 1952. aastaks, kirikus on endise Tartu Ülikooli kiriku sisustus.

Mõisate praegused härrastemajad on ehitatud vastavalt Uue-Põltsamaa 1750. aastatel, Võisiku 1750. –1760. aastatel, Pajusi 1820. aastatel, neogooti stiilis Lustivere 1871–1881 Reinhold Guleke projekti järgi, Adavere 1893, neorenessanss-stiilis Puurmani 1877–1881. Kõigil mõisatel on olnud esinduslikud pargid, millest on ühtteist alles tänapäevalgi, nt Uue-Põltsamaal on säilinud prantsuse stiilis pargi sümmeetriline teedevõrgustik, Puurmanis saarega tiik. Pärast võõrandamist 1920. aastal on Adavere ja Puurmani kasutusel koolina, Uue-Põltsamaa ja Tapiku häärberid olid koolid ja ootavad eravalduses oma uut tulemist, Võisikul ja Lustiveres on hooldekodud. Pajusist pidi saama põllumajanduskool, kuid juba 1930. aastatel mõisteti, et õpilasi ei jätku, ning anti hoone rahvamajana kasutamiseks, kahjuks lammutati hoone üks tiib. Põltsamaa loss seisab varemeis, kuid laagerkastell-linnus selle ümber on üks Eesti suuremaid ja paremini säilinuid.

19. sajandil kujunes Põltsamaa kihelkonnakoolist rahvusliku liikumise taimelava. Koolijuhataja Gustav Heinrich Beermanni tütar Emilie Rosalie õmbles Eesti Üliõpilaste Seltsile esimese sinimustvalge lipu ning poeg Christoph Wilhelm oli esimene lipuhoidja. Segakoor oli kihelkonnas asutatud 1840. a ja pasunakoor 1865. a. Mõlemas lõi aktiivselt kaasa Võhma külas sündinud Karl August Hermann, kelle mälestust on Põltsamaal alati austatud. Gustav Beermanni ehitatud endine saksa poiste pansionaat Kaarlimõisas osteti Eesti Aleksandri Kõrgema Linnakooli jaoks, mis avati siin 1888.

Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsist kasvasid 20. sajandi algul välja raamatukogu, ühispank, majandusühing ja piimaühing. Väga mitmekesine, nii majanduslike kui kultuuriliste seltside ja ühingute võrgustik tekkis kõigis valdades, kohalik rahvas ehitas ise endale meiereid ja seltsimajad, harrastati muusikat ja näitemängu, korraldati mitmesuguseid kursusi. 1925. aastal oli praeguse Põltsamaa valla territooriumil 9 valda: Adavere, Kurista, Lustivere, Pajusi, Puurmani, Rutikvere, Uue-Põltsamaa, Vana-Põltsamaa ja Võisiku. Valdu liideti juba 1938. aastal.

Linnaks nimetati Põltsamaa ametlikult 30. juunil 1926. Samal ajal hoogustus ehitustegevus, rajati hüdroelektrijaam, valgustati linn, sillutati tänavaid, rajati puukool. Värvikamateks tegelasteks olid linnapea Georg Kold, koolijuhid Jaan Põldra ja Ferdinand Rusi, kirikuõpetaja Erik Frey. Eraldi väärib mainimist ka Kaitseliidu pealik, koorijuht ja kooliõpetaja Karl Vervolt, kes korraldas nii Põltsamaa kihelkonnast pärit meestele, kes Vabadussõjas olid langenud, mälestusmärgi kui ka Aidu lahingu Võidualtari püstitamise. Aidu lahing, milles 4. jaanuaril 1919 punased ida poole tagasi tõrjuti, oli murdepunkt Vabadussõjas. Karl Vervolt algatas ka Aidu altarilt Võidupühal Võidutule toomise Põltsamaale. 26. septembril 1926. a avati Kursis Vabadussõjas langenute mälestussammas. Ka Puurmani loss on Vabadussõja kontekstis oluline mälestusmärk, kuna just siin asutas 1918. a detsembris Julius Kuperjanov oma Tartumaa Partisanide Pataljoni ehk Kuperjanovi Kuradid, et minna Tartu linna sakslastest vabastama.

Põltsamaa linnas töötas 1920.–1930. aastatel kodutööstuskool tütarlastele ning Kaarlimõisas, endises Aleksandrikoolis, tööstuskool poistele, viimasest sai nõukogudeajal kutsekeskkool, lõpuks ametikool, mis liideti Järvamaa Kutsehariduskeskusega 2015. aastal. Juba 1917. aastal avati Põltsamaal lisaks arvukatele muudele koolidele gümnaasium, mis töötab siiani. Gümnaasium (keskkool) oli ka Puurmanis, aastatel 1954–2013.

1920. aastal rajati Jõgevalt Puurmani kitsarööpmeline 18 km pikkune metsaveoraudtee, kuna Puurmani piirkond on väga metsarikas. Põltsamaal, kus ärgitati raudteeühenduse loomist Jõgeva ja Türi või Võhmaga, jäid plaanid vaid paberile.

Teises maailmasõjas hävis ligikaudu 75% linna hoonetest, varemeteks muutus endine kesklinn praegusel Roosisaarel. Sõda ning küüditamine hävitasid suure osa küladest ja nende talumajapidamistest. Nt Lahavere, kus olid eriti head ja suured põllud ning ehitati häärbereid, ei ole praegu kaugeltki see, mis varem. Endine suur ja rikas Umbusi küüditati tühjaks. Umbusiga on seotud eriline kurioosum – siit on pärit esimene eesti soost pühak – Karl Tõnisson alias Vend Vahindra, buda munk, kes 1950. aastatel bodisatvaks kuulutati.

Aastatel 1950–1963 oli olemas Põltsamaa rajoon, kuhu kuulusid ka Kursi ja Puurmani külanõukogud, lisaks külasid, mis on nüüd Viljandi- ja Järvamaa koosseisus, edaspidi aga on piirkond kuulunud Jõgeva rajooni ja maakonna koosseisu. Alates 1948. aastast loodi kolhoosid ja sovhoosid, algul igas külas, tasapisi aga ühendati need suuremateks. Ehitati majandite keskasulad, milles igaühes püstitati kahe-kolmekorruselisi kortermaju, mis nüüd, vahepeal keskkütte kallinemise kriisi läbiteinutena, on tihti tühjad, lagunevad. Samas saadeti maaparandus vanu talukohti hävitama. Majandites ehitati suured töökojad, kuivatid, farmid, millest osa on kasutusel, osa lõpliku lammutamise ootel. 1949. a loodi Puurmanis Kursi Masinatraktorijaam, mille likvideerimise järel anti 1959. a hooned Tartu põllutöömasinate tehase Võit alluvusse ning alustati elektrotehniliste toodete valmistamist. Erinevate nimede all töötas tehas kuni 1993. aastani, mil andis tööd ca 120 inimesele. 1952. aastal loodi Utsalis Nõukogude armee pommituslennuväe polügoon, elanikud aeti külast välja ja maa-ala pommitati pea 40 aasta vältel. Viimased nõukogude sõjaväelased lahkusid Utsalist 1992. aastal.  

Nõukogudeaja suurimaks tööandjaks võib piirkonnas pidada Põltsamaa EPT-d, mis tegi maaparandustöid kõikjal Eestis, rajas jõgedele paise, rajas kauneid kunstjärvi, kuid ehitas linna ka spordihoone ja saun-ujula. Läbi aegade on Põltsamaa kuulsaim ettevõte 1920. aastal mõisa viinavabriku, muude majandushoonete ning aedade-põldude baasil asutatud ETK Põltsamaa Tehased, kelle valmistatud toidud esimestena maailmas 1960. aastatel maailmaruumi lennutati. Maailma esimese kosmosetoidu kasvatasid ja valmistasid põltsamaalased. Sama tehase marja- ja puuviljaveinid on Põltsamaale veelgi kuulsust ja külastatavust lisanud. Kunagistest arvukatest, pea igas külas asunud koorejaamadest-võitööstustest-piimapunktidest on järel vaid üks – E-Piim Põltsamaa meierei, Põltsamaa Eesti juustu tootja, suur ja arenev ettevõte. 1958. aastal muudeti Sakala kolhoos Kamaris tõulinnukasvatuse katsemajandiks ning haudejaam ja linnukasvatus töötavad seal praegugi. Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi tärklisetsehhi Nurgal ostis ära Pajusi kolhoos ning tootis seal hiljem pikka aega Pajusi veine.

Uuel ärkamisajal tegutses aktiivselt Põltsamaa Muinsuskaitse Selts, kelle eestvedamisel taastati vanu ja püstitati uusi mälestusmärke, taotleti muuseumi asutamist ning korraldati kodukandipäevi kogu kihelkonnas. Põltsamaa linna, valla ning Pajusi ja Puurmani valdade omavalitsuslik staatus taastati 1991. a detsembris. Tagastati või kompenseeriti õigusvastaselt võõrandatud varad, loodi palju erineva tegevusalaga väikeettevõtteid, nõukogudeaegsete suurettevõtete baasil loodi erafirmasid, mil on turumajanduse tuultes olnud erinev lend, kel üles, kel alla. Elanikke on jäänud vähemaks nii linnas kui külades. Kogu taasiseseisvuse aja on suurema või väiksema eduga arendatud koostööd nüüdseks ühinenud nelja omavalitsuse, nn 4P, vahel.

Teksti autor Rutt Tänav, Põltsamaa Muuseumi endine juhataja